Sergei Metlev: Suure Isamaasõja müüt on Putini tuumarelv, millest ta ei loobu

10/05/2015Eesti Päevalehe arvamusportaal

Suur Isamaasõda (1941-1945) oli mõistust ületav tragöödia. Nõukogude, pärast aga Putini propaganda, täitsid sihipäraselt inimeste südameid leina ja järelemõtlemise asemel hoopis kõike õigustava võidukultusega. Venemaa ajalugu kubiseb pühadest sõdadest ning sõda on ka peamine põhjus, miks enamik venemaalasi toetas Krimmi hõivamist ja miks Putin saab tegutseda nii süüdimatult.

Sevastopol, Krimmi olulisim linn, kehastab paljude venelaste ajaloolises mälus vaprust ja isamaalisust. 1854. aastal oli Vene Keisririik sõjas Inglismaa, Prantsusmaa ja Türgiga. Liitlaste väed dessanteerusid Sevastopoli lähistel ja asusid strateegilist sadamalinna piirama. Vaatamata mitmele lauspommitamisele ja kahele suurele pealetungile, pidasid Sevastopolit kaitsnud meremehed ja garnison vastu 349 päeva. Lõpuks nad olid siiski sunnitud taganema, jättes liitlastele vaid varemed.

1941. aastal Natsi Saksamaa armee tungis Krimmi ja kiiresti jõudis Sevastopoli lähistele. Linnas paiknenud Punaarmee ja Punalaevastiku väeosad suutsid kaitsta linna tervelt 250 päeva. Linn hüljati alles siis, kui kõik võimalused tema kaitsmiseks olid ammendunud.

Sevastopol ja teda ümbritsevad maad on kastetud sellise vere ja higi kogusega, et inimese ettekujutusvõime ei küündi selleni. Selle ümber hõljuv pühaduse ja eneseohverduse vaim on imetugev. Kuulates fanaatilisi Krimmi hõivamise õigustajaid, tekib tunne, et see ideestik on nende pealuusse lausa graveeritud. Ei saa nimetada seda üheselt kurjuseks. Igale rahvale, ka meie omale, on vaja sündmusi, mida meenutades silmad muutuvad niiskeks ja rinnus tõuseb meeldivalt raske uhkuse tunne.

See on osa rahvaks olemisest. Kui ühel rahval selliste emotsioonide tekitajaid üldse ei ole, siis see on samaväärne sellega kui poleks lippu või hümni. Küsimus on hoopis milleski muus - nimelt, kas see kõik on olemas selleks, et hoida seda ilusat ja väärtuslikku, mis meil on, ning luua midagi, mis oleks parem kui eelkäijate teod. Selle viimase tõdemuseni on jõudnud pärast raske teekonna läbimist Saksa rahvas, mis tõusis sõja ja totalitarismi varemeist ning on tänapäeva vaba ja demokraatliku Euroopa Liidu üks liidritest.

Moskva võimurite poolt kümnendeid pealesurutav võitjamälu on suunatud suurtele saavutustele olevikus ja tulevikus, mille õigustamiseks kasutatakse minevikku. Krimmi hõivamine eelmisel aastal on selle ilmekas näide. Kuulsime sadu kordi, et tegu on Venemaa ajaloolise maaga. Sevastopol on vene rahva Jeruusalemm. Ja veel lugematu arv üllistavaid sõnu.

Mida tähendavad selle kõrval 27 miljonit Nõukogude Liidu elanikku, kes kaotasid oma elu põrgulikus lihamasinas nimega Teine Maailmasõda? Mida tähendavad selle kõrval miljonid rusutud pered ja süütute piinlev surm? Ja mida tähendab selle kõrval mitme rahva kannatused ja vabaduse kaotus? Vastus: ei tähenda mitte midagi. Selles peitub vene rahvale pealesurutud võidukultuse tõeline pale, mis võimaldab ka 70 aastat pärast sõja lõppu mobiliseerida miljoneid inimesi.

Me riskime sinisilmseks muutumisega, kui jääme uskuma, et ajaloo ümbermõtestamine läbi inimlikkuse ja draama kordumise vältimise saab toimuda Venemaal iseeneest. Taoline protsess saab olla vaid Putini ja tema lähikonna täieliku hävimise tulemus, sest Suure Isaamaasõja müüt on Putini tuumarelv, millest ta ei loobu.

Juba praegu me näeme, et 9. mai pidustusetele Venemaa linnades ilmuvad prouad, kes on kord majorid, kord kindralid. Nõukogude Liidu kangelaste kuldtähtede arv mundril muutub samuti. Linnas patseerivad, medalitega kolistades, sajad prouad. Noored, kes nende juurde lilledega jooksevad, ei tea, et 65-aastaseid veterane ei ole olemas. Need on „tööveteranid“, kes siiamaani saavad mingeid aurahasid 1. mai töölisrahva päeva puhul. Minu vanaema, kui ta viibiks meie seas, peaks tänavu oma 88. sünnipäeva. Ta läbis kõik sõja õudused lapsena - 1941. aastal ta oli 14. Praegu käib veteranide häbematu „taastootmine“.

Selle vastu ei aita ükski aktsioon või ajaloofilm. Ülaltoodud põhjustel isegi aeg võib jõuetu olla. Tuleb tunnistada, et ainuke ravim selle vaimu ja inimlikkuse langundaja vastu on valulik kahetsus ja füüsiliste sümbolite kõrvaldamine.

Tuleb kahetseda, et pikki aastaid on õigustatud punarežiimi, mis mõrvas müütide ja uduste kommunismi ideede nimel. Hea, kui kahetsemine oleks suunatud ka teistele rahvastele, kellest sõideti üle. Kui selleks ei olda võimelised, siis kahetsegem vähemalt miljonite vangilaagrites surnuks mädanenud rahvuskaaslaste haudadel.

Tuleb tõsta Lenini keha Punase väljaku mauseleumist välja ja matta see inimkombel kalmistule. Mausoleumist aga teha kommunismi kuritegude muuseum.

Vere ja higiga kastetud Sevastopolis on vaja ideoloogiavaba monumenti, mille peal oleks lakooniliselt kirjas „kõigile, kes siin kannatasid“. Oleks õige ja õiglane, et seda monumenti rajaks Ukraina riik, millele 1991. aastast saadik Sevastopol tegelikult kuulub. Ükski mineviku sõda ei õigusta tänapäeva ebaõiglust ja barbaarsusi.

Siis ja ainult siis saame me rääkida sellest, et vene rahvas on alustanud piinarikkast teekonda, mis on juba viinud Saksamaad õitsenguni ja mis kõige olulisem, viinud teda rahuliku kooseksisteerimiseni teiste rahvastega.