Kalle Pilt: Vabaerakond kaasab otsustamisse vabakonna

20/11/2014

Kui 2010. aasta presidendi sõnavõistluse tulemusena pakuti välja sõna „vabakond“, siis ei mõistnud paljud, milleks on vaja ühe sõnaga ühendada kodanikuühendused, -liikumised, võrgustikud, seltsid ning muud aktiivsed kodanikualgatuse ilmingud. Tänaseks on vabakond omandamas laiemat sisu. –see on oluline osa meie kodanikuühiskonnast. Vabakond on pidevas arengus ning ühendab üha suuremaid kodanikegruppe. Üha sagedamini võetakse avalikult sõna (meenutagem näiteks kooseluseaduse ja tööhõiveseaduse tuliseid arutelusid). Vabakond soovib olla kaasatud otsustamisse ja seda mitte ainult valimiste perioodil, vaid ka vahepealsel ajal. 

Juba 2011 aasta lõpus kinnitas Vabariigi Valitsus vabakonna „Kaasamise hea tava“. Siiski on vabakonna võimalused otsuste tegemisel sõna sekka öelda, jäänud seniajani tagasihoidlikuks. Kaasamine on toimunud pigem fiktiivselt ja valikuliselt, näiteks kooseluseaduse arutellu ei kaasatud piisavalt selle vastaseid, kuid pooldajate arvamused olid seaduse vastuvõtmisel arvestatud. Kuulda võetakse neid vabakonna gruppe, kelle kaasamine on otsuse tegemisel kasulik, ning kes pole valitseva erakonna mõtetega vastuolus. Neil , kes mõtlevad teisiti, on tunduvalt raskem oma sõna sekka öelda. Selline lähenemine toob ühiskonda pingeid ning lahkhelisid nii valitsevate võimustruktuuride ja vabakonna vahel kui ka vabakonna sees.

„Miks ei kaasata kodanikeühendusi piisavalt otsustamisse?“ küsisin ma nädal tagasi ühelt ametnikult ja sain vastuseks: „Pole aega, vabakonna kaasamine pikendab oluliselt otsustamisprotsesse ja lõpuks läheb lahendus kallimaks“. Selle asemel, et mõelda, miks me ei saa vabakonda otsustamisse kaasata, peaksime mõtlema, kuidas oleks see võimalik. Seega, küsigem, kuidas me saaksime vabakonda kaasata? Vabakond tuleks kaasata juba otsustamise varajases staadiumis ning koostada pikem ajakava. Ministeeriumide rahastamine toimub seaduseelnõude ja muudatuste arvu põhiselt, ehk mida rohkem seadusi, seda rohkem rahastatakse ametnikke. Peaksime endalt küsima, kas kõik vastuvõetud seadused on vajalikud ja täidavad oma eesmärki? Üks võimalus leida aega ja raha vabakonna kaasamiseks on vähendada seaduseloome kvantiteeti.

Oluline küsimus on – keda tuleks kaasata? Nagu eelpool mainitud, ei tohiks kaasata ainult „kasulikke“ vabakonna liikmeid ja gruppe. Selle kiusatuse vältimiseks on lahendus lihtne – kaasamise ulatuse ja koosluse otsustavad vabakonna ühendused ise. Ehk oleks mõttekas anda selline õigus Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidule (EMSL) või mõnele muule vabakonna gruppide üleriigilisele esindajale? Sellise õiguse andmine looks juba eelduse vabakonna kaasamiseks selle sõna otseses tähenduses.

Vabaerakond on oma programmis ja põhikirjas ette näinud vabakonna liikmete kaasamise otsuste tegemisse. Iga aktiivne kodanik saab kandideerida Vabaerakonna nimekirjas Riigikokku ilma liikmeks astumata. Sellega loome me eeldused muutusteks valitsemisstruktuurides. Pikemas perspektiivis on plaanis vähendada valimiskünnist ning lubada kandideerida Riigikokku valimisliitudel ja kodanikeühendustel oma nimekirjaga. Vabakonna kaasamisena mõtleme koostöö ja partnerluse vormi, mitte üksnes informeerimist ja vabakonna liikmetega konsulteerimist. Vabakonna kaasamine on demokraatia ja kodanikuühiskonna arengu lahutamatu osa ning seda eirates liigume me üha rohkem poliitiliste erakondade ainuvalitsemise poole. Kutsun kõiki üles edasi mõtlema, kuidas saaksime vabakonda meie riigi jaoks oluliste otsuste tegemisel paremini kaasata.