Andres Herkel: Esimesed triibulised aitavad järeldusi teha

14/12/2017Pärnu Postimees

Veebiväljaande Delfi ajakirjanike analüüs näitas, et Vabaerakonna liikmed on riigikogus kõige aktiivsemad. Kohe selle kokkuvõtte järel jõudis meieni viimane toetusküsitlus, mis kinnitab, et parlamenditöö aktiivsuse ja reitingu vahel puudub seos.

Meie reiting on juba mitmendat kuud riigikogu erakondadest madalaim. Mõlemad tõsiasjad ja neist õhkuv vastuolu nõuavad mõtestamist.

Uudisteportaali metoodika ei olnud kindlasti parim, sest paljud kasutatud andmed on minu meelest parlamenditöö hindamiseks teisejärgulised.

Küll on tõsi, et Vabaerakond on sisulise töö riigikogus algusest peale esiplaanile seadnud. Oleme seda teinud sealgi, kus alati pole suurt meediahuvi loota.

Tähtis pole niivõrd see, mida sa tegelikult teed, vaid see, kui valju trummipõrinaga sellest teada annad.

Ajakirjandus loob oma debativälju, mis tihti konkureerivad riigikogu väitlustega ja varjutavad neid. Samuti kinnitab poliittehnoloogia, et tähtis pole niivõrd see, mida sa tegelikult teed, vaid see, kui valju trummipõrinaga sellest teada annad. Vabaerakonnal pole alati trummipõristamiseks jõudu jätkunud ja mõni inimene on olemuslikult sisukeskne. Jüri Adamsit või Krista Aru on enesereklaami vajaduses isegi raske veenda.

Riigikogu ei ole kummitempel vaid sel juhul, kui selle liikmed ise oma tööd tõsiselt võtavad. Sellepärast oleme ikka ja jälle esitanud eelnõusid ja arupärimisi, küsimusi ja muudatusettepanekuid ning töötanud saalis sellelgi ajal, kui ülejäänud pingiread on piinlikult tühjad. Tõsi, meid püütakse paika panna sellega, et eelnõud lükatakse sahtlisse, ettepanekud hääletatakse maha ja arupärimised jäävad peamiselt stenogrammi, mida vähesed loevad.

Kuid leidub õnnestumisigi. Näiteks haldusreformi puhul viis visadus mõne teema esiletõstmisel sihile: loodi Setu vald, Alutaguse piirkond jäi terviklikuks, mõnigi napilt alla 5000 elanikuga omavalitsus pääses sundliitmisest.

Meenutan, et just kohalikest valimistest kõrvalejäämine oli see, mis Vabaerakonna pildilt ära viis ja mille puhul teatava reitingulangusega arvestati. Otsus valimisliitude kasuks oli kahtlemata teadlik.

Uudsus ei ole enam uus ja kunagi avansina antud tippreitingut pole senisel moel jätkates võimalik taastada. Just pärast 2015. aasta võimukõnelusi korraks tipus sähvatanud reiting ajas paljudel pea segi ja tekkis illusioon, et eduka erakonna või valimisliidu nullist ülesehitamine on imelihtne.

Lõpetan siiski optimistlikult, sest vigu saab parandada. Vahepealsed aastad pole erakonna ehituses kaugeltki luhta läinud. 2016. aastal suutsime päris hästi üle elada uue erakonna tüüpilise lastehaiguse, mis võinuks viia kaugelt suuremate lõhedeni, kui meil oli. See pole väike saavutus, sest algne Vabaerakond koosnes tõesti liigagi erinevate arusaamadega inimestest.

Nüüd on paljud programmiseisukohad sisulises töös settinud ja maailmavaate puuduse jutt ei vasta tõele.

Mida peab Vabaerakond tegema? Demokraatia, kodanikuühiskonna ja poliitilise kultuuriga seotud tuumiksõnum peab laienema nii, et muud valdkonnad oleksid samaväärselt kaetud. Olime algul erakond, mille edu põhines rohkem teiste vigadel kui enda tugevatel külgedel. Edasiminekuks peame kasvama erakonnaks, mis käivitab oma potentsiaali sellise abita.

Nagu 2015. aasta valimiste eel peaks Vabaerakond järgmistel riigikogu valimistelgi olema vabade kodanike platvorm, mis avab oma uksed neile Eestis laia kandepinna ja tugeva autoriteediga inimestele, kes meiega samamoodi mõtlevad ja kel on kuraasi kaasa lüüa. Tõsi, see eeldab väärtuskokkulepet ja Vabaerakonna peamiste seisukohtade jagamist.