Üks igihaljas traditsioon

29/10/2015Lääne Elu

Tšingis-khaan alistas 13. sajandi esimestel kümnenditel lühikese ajaga kõik naabermaad s.h Vene vürstiriigid. Venelaste vastupanu oli invasiooni algusest peale tagasihoidlik ja vürstid ei alustanud okupantide vastu vabadussõda, vaid lõid nendega liite ja püüdsid allutada endale teisi. Rivaliteet käis õiguse eest saada jarlõkk ehk kohalikku valitsemisõigust kinnitav lubakiri, mis andis õiguse koguda vallutajate kehtestatud andamit.

Jarlõkki käidi toomas suurkhaani käest, kodust kaugele sõitnud vürst ei teadnud kunagi, kas sealt üldse tagasi pääseb. Kui läks hästi, anti uus volikiri ehk kullati üle, kui ei oldud piisavalt ustav ja alandlik, näidi nõrgana, lõppes reis halvasti või isegi fataalselt. Keskaegsel Venemaal oli piirkond, kus Kuldhordi mõju avaldus tugevamini. Kahesaja aastase vallutatud oleku jooksul kattis see võimukeskus kogu Venemaa. See oli Moskoovia – Vene maa kokkukoguja, ühendaja, Kuldhordi traditsiooni hilisem jätkaja. Just seal kujunes välja ka keskuse ja perifeeria läbikäimise üldmudel, mis pole oma elujõudu kaotanud.

Tulles tänase Eesti juurde, kus üle viiendiku valijatest moodustavad venekeelsed inimesed, tähendab jarlõkk Moskvast antud kinnitust toetuse kohta mõnele figuurile ja(või) poliitilisele jõule. Moskva suunalt peab tulema osundus, näpunäide, kellele võiksid siinsed venekeelsed valijad anda oma toetuse. Praegu on selleks Keskerakond ja konkreetselt selle erakonna liider Edgar Savisaar. Seda kinnitavad Keskerakonna ja Venemaa vaheline koostööleping, Keskerakonna stabiilsed reitingud venekeelse elektoraadi hulgas ja aeg-ajalt ilmsiks tulevad faktid Moskvast pärit rahade kohta.

Kultuurilised märgid, mida on Keskerakond süsteemselt edastanud, räägivad samuti selget keelt. Keskerakonna esindaja Euroopa Parlamendis ei jäta oma tegevuse vene orientatsiooni osas vähimatki kahtlust. Kõige enam poliitilise korruptsiooni juhtumeid on olnud seotud keskerakondlastega, mistõttu õiguskaitseasutuste aktsioonid on räsinud kõige enam selle erakonna ridu. Selle erakonna juht on lausa avameelselt väitnud, et tema valijaid korruptsiooniteema ei huvitagi. Mõneti loogiline, sest korruptsioon tähendab idamaises poliitkultuuris hoopis midagi muud kui läänemaises.

Kõik see kokku kujundabki tuttavliku fooni. Austajate grupilised külaskäigud Hundisilmale pärast korruptsiooniskandaali puhkemist oleksid nagu kaadrid vene teleseriaalist „Brežnev“ (2005, rež. S. Šakurov), kus poliitbüroo esitab koorina peasekretäri suvilas tema lemmiklaulu. NSVL kommunistliku partei peasekretär oli pikalt viletsas tervislikus seisus, kuid tema kõrge asend võimuvertikaalis kohustas temasse suhtuma kui jumala asemikku maapeal. Ärksamad perioodid vaheldusid hämarolekuga, mil parteijuht läks mõttes tagasi ammumöödunud aegadesse, kuid tõelist rõõmu pakkus talle kena, heasüdamlik ja hoolitsev meditsiinõde. Kui parteijuht inimesena äratas filmis sümpaatiat ja inimlikku kaastunnet, siis üksteisega konkureerivad poliitbüroo liikmed olid nagu kaarnad, kes muretsesid peaasjalikult selle pärast, kes jääb võitjaks omavahelises võimuvõitluses.

Täna Eestis toimuva mastaap on väiksem, Keskerakonna pea absoluutsest võimutäiusest saab kõnelda vaid Tallinna ja Ida-Virumaa linnade osas. Kuid ei maksa unustada, et väga suur osa Eesti SKPst asub füüsiliselt neis piirkondades. Eesti kui terviku poliitika on toimuvast muulgi viisil mõjutatud, sest juhi kuju ümber on välja joonistunud Eesti terviklikkust lõhestava poliitika peajoonis. Selle keskmes on kaks suurt teineteisele vastanduvat jõudu. Kõik teised on pidanud lähtuma enda positsioneerimisel kõrvalosatäitjatena põhiintriigist, kus panused peaaegu et eksistentsiaalsed. Reformierakonna argument-hoiatus, mis küll saab siis, kui Keskerakond võtab võimu kogu Eestis sarnaselt Tallinnaga, on olnud paljude valijate jaoks hirmutav perspektiiv.

Nagu ei kao Eestist venekeelsed valijad, nii pole näha Moskva kiiret kursimuutust. Keskseks küsimuseks jääb, milline poliitik (poliitjõud) saab sealt pärast praeguse perioodi lõppu jarlõki ja võib loota venekeelse valijaskonna toetusele. Väärikat asendust Savisaarele ei ole keskerakondlaste hulgas ega ka väljapoolt erakonda näha. Teadaolevalt mitte keegi ei suuda luua samaväärset poliitilist püsikonstruktsiooni, kus venekeelse valijaskonna häältele tuginedes luuakse teatavat laadi kestev poliitiline stabiilsus. Selline, mida aktsepteerib ka oluline osa eestikeelseid valijaid.

Õnneks jätkub Eesti areng kindlas suunas. Mida aeg edasi, seda kitsamaks jääb nende siinsete poliitikute mängumaa, kes saavad rääkida rahust ja rahvaste sõprusest ning tegelda karistamatult enda (erakonna) taskute täitmisega. Ka Moskva suunalt on hakanud tulema uut laadi signaale. Savisaare varasemad regulaarsed viibimised Venemaal on katkenud. Märgiline on ka Jakunini kui Eesti suuna koordinaatori kadumine naabermaa poliitika eesliinilt. Nõrk olla pole endiselt lubatud, nõrku pekstakse ja nõrgad vahetatakse välja. Ükskõik, kellele sel korral antakse jarlõkk, ootavad Eesti poliitelu peagi ees suured muutused.