Jüri Adams: riigikogu kui silmakirjalikkuse tsirkus

Kuidas kommenteerida kooseluseaduse eelnõud ja sama seaduse rahvahääletusele panemise eelnõud? Kokkuvõtliku kujundina tuleb mulle meelde üks nõukogudeaegne anekdoot, kus nõukogude elu iseloomustati nii: nemad teesklevad, et maksavad meile palka, ja meie teeskleme, et teeme tööd.

Nii on ka praegu peaaegu kõik silmakirjalik ja mitte miski ei ole nii, nagu ametlikult väidetakse olevat.

Kooseluseaduse eelnõu seadusena vastuvõtmine? Tegelikult on selle eelnõu algatajate ja pooldajate praegune siht hoopis muu: nimelt eelnõu teema päevakorrast maha võtmine. Seda püütakse saavutada võimalikult kiiresti, sest Eestis toimub juba valimiskampaania ja praegu ei ole üldse niisugune aeg, mis võimaldaks mingit mõistlikku seadusandlikku tööd teha.

Selgelt paistab välja, et avaliku arvamuse meeleolud on üha enam pöördumas nende erakondade ja nende poliitikute vastu, kes sellise eelnõu mõtteid toetavad. Nii ongi tehtud absurdselt paradoksaalsena paistev otsus võtta eelnõu päevakorrast maha selle vastuvõtmise teel.

Selle teeb võimalikuks ka see, et ei oletata, et president võiks jätta selle välja kuulutamata või et õiguskantsler võiks saata selle riigikohtusse. Tehniliselt on asi praegu korraldatud nii, et eelnõus on jõustumise ajaks määratud 1. jaanuar 2016 ja seda veel tingimusel, et siis jõustuksid ka "rakendusaktid". Mis need täpselt oleks, ei ole praegu päris selge. Minule tundub küll, et siia peaks kuuluma ka üpris mahukas pakett muudatusi muudes seadustes.

See "seadusena vastuvõtmine" tähendab minu arvates peamiselt seda, et kogu sisuline ja normitehniline töö lükatakse riigikogu järgmise koosseisu peale. Ei oska ette kujutada, et järgneva töö käik võiks minna nii, et praegu vastu võetavat seaduse teksti ei tuleks muuta, võimalik et muuta väga palju, võimalik et muuta tundmatuseni. Eks see kõik saa sõltuma sellest, millised inimesed juhivad seda tööd järgmises riigikogu koosseisus ja kes saab olema justiitsminister. Pakun välja ka oletuse, et sisulise töö järgmist etappi näeme mitte varem kui 2015. aasta sügisistungjärgul.

Meie populistlikud erakonnad IRL ja Keskerakond aga on leidnud, et nende huvides võiks olla rakendada selle eelnõu küsimused hoopis oma valimiskampaania vankri ette. Seda ideaalis sel moel, et ehk õnnestuks teha eelnõu üle rahvahääletus ja seda muidugi koos riigikogu korraliste valimistega 1. märtsil 2015.

See tähendaks, et erakondade valimiskampaania, mis nende kahe erakonna osas oleks niikuinii populistlik, asendataks jauramisega selle seaduse teemade üle, eriti samasooliste kooselu ja selliste kooselude riikliku tunnustamise ja toetamise teemade üle. Kõrvalise "kärbsena" saaks siis oma hoobi ka Vabaerakond, kellele niisugune kampaaniateema küll kuidagi ei sobi.

Valimiste ja referendumi üheaegne toimumine on kõikide diktaatorite tavaline tehniline võte ja kõikide populistide unistus. Mina isiklikult olen olnud kogu aeg ja teadlikult selle vastu. Kogemused näitavad, et valimised ja referendum alati mõjutavad teineteise tulemusi. Paistab, et minimaalne vaheaeg, kui mõju pole enam häirivalt ja moonutavalt tuntav, on 5-6 kuud.

Kahjuks on praegu rahvahääletuse seaduses sõnaselgelt kirjas, et neid kahte võib "ühitada". Kui kunagi on mõistlikel jõududel küllalt mõju, siis võiks ikkagi koostoimumise võimalus keelata. Või teha kuidagi hästi raskeks.

Mis nüüd täna ja pärast tänast täpselt toimuma hakkab, ei ole mulle päris selge, sest meie taastatud iseseisvuse ajal ei ole niisugust olukorda parlamendis ette tulnud. Kui ma seadustest õigesti aru saan, siis peaks toimuma nende eelnõude n-ö paralleelne ja omavahel seotud menetlemine. Ja vist nii, et rahvahääletuse korraldamise eelnõu tuleb vastu võtta enne seda kui võetakse vastu seadus, mis tuleks saata rahvahääletusele.

Paistab, et esimene tagajärg on niisugune, et kooseluseaduse eelnõud ei saa täna seadusena vastu võtta, nagu esialgselt kavatseti. Sest enne oleks vaja, et rahvahääletuse otsus oleks läbinud ka teise lugemise (ja siis vastu võetud). Rahvahääletuse otsuse taga olevad inimesed ilmselt ei pea vajalikuks kiirustada. Nii tuleb seaduseeelnõu teine lugemine kas katkestada või, mis igati tõenäolisem, suunata kolmandale lugemisele, mis esialgu ei olnud kavas. Kas kogu protsess saab läbi homse päeva ehk neljapäeva jooksul, või lükkub järgmisesse töönädalasse, eks me näe.

Nii et riigikogu kui silmakirjalikkuse tsirkus. Aga mitte tasuta.
 

 

Artikkel ilmus 8.10.2014 Rahva Hääles (Delfi).